Otse põhisisu juurde

Enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik üle

 ...või oli see vastupidi. No igatahes meil on nüüd niipidi. Päris üle võibolla ei ole ka, aga pöörates aega kaks aastat tagasi, saab lugeda ühest eriti säästlikust kuu lõpust, kus mu arvel oli täpselt samal ajal vaid 50 eurot ja selle ajaga võrreldes on ikka väga palju muutunud. Sel hetkel ma veel hästi ei uskunud, et meie elus võiks rahaline pool eriti paremaks minna, et kust või kuidas, oli sel hetkel minu põhiline küsimus. Ma olin alguses ikka üliskeptiline, kuid samas teadsin, et ega mul muud varianti ka pole, kui püüda need Kogumispäeviku väljakutsed ning õpetused läbi teha ja vaadata, kuhu ma omadega jõuan. 

Olen nüüd neli kuud oma ümbrikutega mässanud ja tegin eile väikest vahekokkuvõtet, et kui palju mul veel sellel kuul raha alles on ja ma olin ise ka ülimalt üllatunud, kui selle summa kokku lõin. Kõikides igapäevasteks kulutusteks mõeldud ümbrikutes ning arve peal oleva vaba rahaga kokku sain summaks 584 eurot. 😲 Kas te nagu märkate erinevust? Ma tunnen seda, et meie elu on rahalises mõttes kergemaks muutunud, aga nii suur erinevus lõi mind ennast küll täiesti pahviks. See on veidi enam kui 11x rohkem, võrreldes sellega, mis oli 2a tagasi ja ausõna, meie palgad ei ole samal ajal 11 korda tõusnud, pigem 11% kui sedagi. 


Ümbrikud on endiselt lahedad ja püüan teha kuu lõpus veidi pikema kokkuvõtte, miks nad minu puhul nii mõnusalt toimivad. 

Täna tuli positiivne uudis selle kohta, et varsti saab poodi ja ma ootan seda juba väga, et me saaks ometigi endale uue külmkapi osta, sest ma ei tahtnud teda e-poest tellida. Tahaks ikka kapi kõrval seista ja sisse vaadata jms. 

Teengi seekord sellise väikese jutu, sest ma lihtsalt pidin seda hetke teiega jagama. 

Üpris üllatunud

Elli

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg