Otse põhisisu juurde

Koonerdamine pole ju kokkuhoid

 Esimesel aastal kirjutasin, kuidas rahade kogumine nõuab kannatlikkust, et mitte kogunenud raha vajalikele, kuid mitte nii kiireloomulistele, asjadele ära raisata. 

Sel aastal olen siis ümbrikusüsteemiga erinevatesse kulukategooriatesse vaikselt raha kogunud. Kuid nüüd on mul tekkinud veidi vastupidine probleem - ma ei raatsi raha kulutada, sest siis pean ju konkreetsesse ümbrikusse raha kogumisega jälle otsast peale hakkama. 😀 Sellisel hetkel tekib alati ka veidi selline ebakindlustunne, et mul ei ole piisavalt ja ma oleks nagu mingist turvatsoonist väljas. Taaskord koht meelde tuletada, et kuidas kuradi moodi ma küll varem ilma igasuguste puhvriteta hakkama suutsin saada.  

Hilisõhtune vikerkaar meie aia taga 🌈

Meie noorim pereliige tegi taas distantsõppe ajal korralikul kasvuspurdi ja koolinädalal selgus, et meil on äkki suur riidekriis tekkinud. Vihmaste ilmade tõttu on pesu jooksvalt pesemine ja kuivatamine ka veidi probleemne. Seega pidime poodi minema. Panin taas paika eelarve - 100 eurot. Sellepeale sain vastuse: "Selle eest ei saa ju midagi. Sa pole juba mitu kuud midagi mulle ostnud. Kõik raha peaks ju alles olema." 

Nojah siis. Mõttes lisasin ümbrikus olevale sajale eurole igaks juhuks 50 eurot. Kuid poeskäik oli nagu Ürgmehes. Otsejoones ühte poodi. Valiti riiulitelt vajalikud esemed ning sooviti kohe poest välja tormata. Ei mingit proovimist või pikka mõtlemist. Vahepeal oli siis kutt ära kalkuleerinud, mis selle saja euro eest saab ning jäime taas kenasti eelarvesse (arve 72 eurot). Ühed jalanõud, mis vajaksid uuendamist, jäid seekord ostmata. 

Kutt oleks soovinud kohe poest välja joosta ja sain korraliku ninakirtsutuse osaliseks, kui andsin teada, et peame veel paarist poest siiski läbi minema. Hiljem hakkasin mõtlema, et mu laps pole vist veebruarist saadik üheski kaubanduskeskuses käinud ja ehk oli tegu ka kerge ärevusega. Distantsõppe ajal ei tahtnud ta minuga isegi tavalistel poekäikudel kaasas käia. 

Teine teema oli koertega. Nende puugirihmad hakkavad aeguma ning iga päev punnisöönud puuke nende karvadest korjata, ei ole tegelikult tore tegevus. Mul on teatavasti koerte tervise ümbrik, kuhu oli kogunenud 100 eurot. See oli eelkõige selle eesmärgiga, kui kumbki koer peaks vajama arstiabi. Kuid samas on nende igapäevane tervis ka ju oluline. Seega pidin selle ümbriku hetkel praktiliselt tühjaks tegema. Niuks!  

Üks veidi lõbus kommentaar. Kui puugirihmad ära ostsin, siis mees küsis: kust sa raha said? Ise veidi muigab siin minu ümbrikute lappamist, kuigi samas pean mainima, et mitte nii palju, kui ma esialgu kartsin, sest see näeb ikka veidi veider välja. Lihtsalt paar korda on ta öelnud, et temal pole sellist mässamist ja 10-20 euro kaupa millekski kogumist vaja, sest kui ta tahab, siis ta lihtsalt läheb ja ostab. Tegelikult teeb see rõõmu, et hetkel on ka tema eelarve paremini paika loksunud. 😊 

Külmkapi saime ka lõpuks ometigi ostetud. See on nii kõrge, et mina ülemisele riiulile ei ulatugi. Jääb meestele parimate palade hoidmise jaoks või siis võtan redeli appi. 😄

Lõpetaksin postituse sellega, et üheltpoolt on meie eelarve hakanud tasapisi paika loksuma, kuid nüüd on tekkinud selline hetk, et soove ja unistusi, mida täita tahaks, on alati rohkem ning siis tahakski kõik raha nö kõrvale panna. Kuid need unistused viivadki meid ju edasi. Jube jama, kui ei oleks midagi, mille pärast pingutada või millest unistada. 

Veidi kooner

Elli


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Säästufondid

 Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada minu jaoks väga hästi toiminud süsteemist, mis aitas mind välja palgapäevast palgapäevani hädavaevu toime tulemise nõiaringist. Tänu ümbrikumeetodile olid minu eelarves olevad kategooriad jagatud reaalseteks rahaümbrikuteks. Iga kuu lisasin sinna mingi summa ning kuu lõpus sain otsustada, kas panen selle summa suuremasse säästu või jätan samasse ümbrikusse/kategooriasse alles.  Mul hakkasid selviisil tekkima tasapisi igas kategoorias minisäästud (neid nimetatakse ka sinking funds).  Tänu sellele jäin ma iga kuu paremini eelarvesse ning samas hakkasid tekkima väikesed lisasäästud.  Näiteks riiete kategooriasse lisan ma enamasti 30-50 eurot. Seega võis paari-kolme kuuga sellesse kategooriasse koguneda juba ligi 100€. Kui samal ajal hoida pilku peal oma garderoobil ning jalatsite riiulil, saab kenasti teha plaane, millal ja milleks see raha kulutada. Mina kulutasin sel kevadel lapse lõpupeoks kleidi ja uute jalanõude ostmiseks. Kui on teada, et mõni

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

Pealkirjata lugu :D

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi