Otse põhisisu juurde

Veidi läks vussi

 Sel kuul juhtus kuidagi nii, et ma ei saanud kohe raha ümbrikutesse ära panna. Siis, kui sattusingi raha-automaadi juurde, oli mul juba meelest läinud, et kui palju ma pidingi nüüd välja võtma. Kuna mai alguses tehti aga poed lahti ja meilgi olid tekkinud mõned vajalikud ostud, mida olin nädalaid edasi lükanud, siis sattusin poodi pangakaardiga ja nii oli mul mingi hetk ülevaade kadunud. Panin küll omaarust kõik ostud kirja, kuid kui ma lõpuks sel nädalavahetusel uued arvutused tegin ja raha ümbrikutesse ära jagasin, avastasin, et olen 30 euroga sujuvalt miinusesse sattunud. 

Oleks vaid rohkem aega kevadet nautida

See siis oli selline hea õppetund, kuidas ei tohiks teha ning ka tõestus sellest, et eelarve-vabalt me kulutame paratamatult veidi rohkem. Enamus ostudest olid sellised pisikesed, aga väga vajalikud (nt. arvutile uus laadija, elektripliidile kraap, ID-kaardilugeja jms). 

Emadepäeva puhul empsile külakosti ostes, sai vist veidi laristatud. Kuid korra aastas ju võib. Minu jaoks on 25 eurot juba pisike laristamine - aga tegelikult oli mul koos kingituse ja sõiduga arvestatudki emadepäeva kuludeks 50 eurot. Seega olin kokkuvõttest veidi hooletu ja minu arvutustes tekkis kuskil mingi kala. 

Nüüd siis saan veidi nuputada, milliselt realt see 30 eurot mu söögirahasse tagasi võtta. Üks võimalus on muidugi planeerida lihtsalt odavam nädalamenüü ja süüa külmkapp tühjemaks, siis ongi teda ju kergem välja vahetada. 

Käisime juba uusi külmkappe piilumas, kuid hetkel veel sobivat ei leidnud ning olime iseendile tänulikud, et me ei kiirustanud selle ostuga ning ei tellinud endale mingit suvalist kasti e-poest. Nad on ikka nii erinevad ning need numbrid ei ütle mitte midagi, enne kui reaalselt kapi juures seisad ja saad teda nii seest kui väljast uurida. 

Mai lõpp on üks suur kiire nii tööl, kui ka kodustes aiatoimetustes. Juuni ootab ees taas portsu üritustega ning seega lisakulutustega. 

Veidi hajevil, kuid toimekas 

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg