Otse põhisisu juurde

Veidi läks vussi

 Sel kuul juhtus kuidagi nii, et ma ei saanud kohe raha ümbrikutesse ära panna. Siis, kui sattusingi raha-automaadi juurde, oli mul juba meelest läinud, et kui palju ma pidingi nüüd välja võtma. Kuna mai alguses tehti aga poed lahti ja meilgi olid tekkinud mõned vajalikud ostud, mida olin nädalaid edasi lükanud, siis sattusin poodi pangakaardiga ja nii oli mul mingi hetk ülevaade kadunud. Panin küll omaarust kõik ostud kirja, kuid kui ma lõpuks sel nädalavahetusel uued arvutused tegin ja raha ümbrikutesse ära jagasin, avastasin, et olen 30 euroga sujuvalt miinusesse sattunud. 

Oleks vaid rohkem aega kevadet nautida

See siis oli selline hea õppetund, kuidas ei tohiks teha ning ka tõestus sellest, et eelarve-vabalt me kulutame paratamatult veidi rohkem. Enamus ostudest olid sellised pisikesed, aga väga vajalikud (nt. arvutile uus laadija, elektripliidile kraap, ID-kaardilugeja jms). 

Emadepäeva puhul empsile külakosti ostes, sai vist veidi laristatud. Kuid korra aastas ju võib. Minu jaoks on 25 eurot juba pisike laristamine - aga tegelikult oli mul koos kingituse ja sõiduga arvestatudki emadepäeva kuludeks 50 eurot. Seega olin kokkuvõttest veidi hooletu ja minu arvutustes tekkis kuskil mingi kala. 

Nüüd siis saan veidi nuputada, milliselt realt see 30 eurot mu söögirahasse tagasi võtta. Üks võimalus on muidugi planeerida lihtsalt odavam nädalamenüü ja süüa külmkapp tühjemaks, siis ongi teda ju kergem välja vahetada. 

Käisime juba uusi külmkappe piilumas, kuid hetkel veel sobivat ei leidnud ning olime iseendile tänulikud, et me ei kiirustanud selle ostuga ning ei tellinud endale mingit suvalist kasti e-poest. Nad on ikka nii erinevad ning need numbrid ei ütle mitte midagi, enne kui reaalselt kapi juures seisad ja saad teda nii seest kui väljast uurida. 

Mai lõpp on üks suur kiire nii tööl, kui ka kodustes aiatoimetustes. Juuni ootab ees taas portsu üritustega ning seega lisakulutustega. 

Veidi hajevil, kuid toimekas 

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o