Otse põhisisu juurde

Veidi läks vussi

 Sel kuul juhtus kuidagi nii, et ma ei saanud kohe raha ümbrikutesse ära panna. Siis, kui sattusingi raha-automaadi juurde, oli mul juba meelest läinud, et kui palju ma pidingi nüüd välja võtma. Kuna mai alguses tehti aga poed lahti ja meilgi olid tekkinud mõned vajalikud ostud, mida olin nädalaid edasi lükanud, siis sattusin poodi pangakaardiga ja nii oli mul mingi hetk ülevaade kadunud. Panin küll omaarust kõik ostud kirja, kuid kui ma lõpuks sel nädalavahetusel uued arvutused tegin ja raha ümbrikutesse ära jagasin, avastasin, et olen 30 euroga sujuvalt miinusesse sattunud. 

Oleks vaid rohkem aega kevadet nautida

See siis oli selline hea õppetund, kuidas ei tohiks teha ning ka tõestus sellest, et eelarve-vabalt me kulutame paratamatult veidi rohkem. Enamus ostudest olid sellised pisikesed, aga väga vajalikud (nt. arvutile uus laadija, elektripliidile kraap, ID-kaardilugeja jms). 

Emadepäeva puhul empsile külakosti ostes, sai vist veidi laristatud. Kuid korra aastas ju võib. Minu jaoks on 25 eurot juba pisike laristamine - aga tegelikult oli mul koos kingituse ja sõiduga arvestatudki emadepäeva kuludeks 50 eurot. Seega olin kokkuvõttest veidi hooletu ja minu arvutustes tekkis kuskil mingi kala. 

Nüüd siis saan veidi nuputada, milliselt realt see 30 eurot mu söögirahasse tagasi võtta. Üks võimalus on muidugi planeerida lihtsalt odavam nädalamenüü ja süüa külmkapp tühjemaks, siis ongi teda ju kergem välja vahetada. 

Käisime juba uusi külmkappe piilumas, kuid hetkel veel sobivat ei leidnud ning olime iseendile tänulikud, et me ei kiirustanud selle ostuga ning ei tellinud endale mingit suvalist kasti e-poest. Nad on ikka nii erinevad ning need numbrid ei ütle mitte midagi, enne kui reaalselt kapi juures seisad ja saad teda nii seest kui väljast uurida. 

Mai lõpp on üks suur kiire nii tööl, kui ka kodustes aiatoimetustes. Juuni ootab ees taas portsu üritustega ning seega lisakulutustega. 

Veidi hajevil, kuid toimekas 

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kaoses ei ole korda

Tere taas! Sain ühe kirja, kus üks blogi jälgija andis teada, et ei jõua minu tegemistel instagrammis silma peal hoida ja sooviks väga teada, kuidas mul läheb ning et võiksin ikkagi ka blogisse endast mõnikord veidigi teada anda. Mõistan, et tõesti ei peakski keegi 24/7 kellegi elu jälgides internetis istuma. Seega teen siis siia ka üle pika aja ühe väikese kokkuvõtte.  Tillu kohvikus Olen ikka veel töötu ja see on minu vaba valik. Käisin sügisel alustava ettevõtja koolitusel ning tundsin, et väsisin pikkadest koolituspäevadest ikka veel liiga kiiresti ära.  Seetõttu sain aru, et vajan veel veidi aega, et taastuda. Saan mõned kuud töötuhüvitist ning seega ei ole mul rahaliselt vaja väga palju sellele mõelda, kuidas me igakuiselt hakkama saame.  Ma ju ei tea, kas või millal mu elus enne pensionit veel nii vaba perioodi enam tuleb. Seega püüangi sellest nüüd siis viimast võtta. Kui hüvitis läbi saab, siis saan vajadusel sügiseni veel vabalt kodune olla.  Peamiselt tege...
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o...

Mul on pohlad...

Ei, ei, mul ei ole ükskõik, mis hetkel toimub. Vastupidi - me peame ju taas kuidagi hakkama saama. Ilmselt oleks sobilik kõigepealt teha väike kokkuvõte, mis meie autoremondist sai. Õnneks mootor oli seekord terve, kuid remonditav varuosa oleks meile uuena maksnud ca 500 eurot ning taastatud jupp maksab alates 300st eurost, kuid kuidagi juhtus nii, et meie tuttaval sattus just üks selline üle olema ja saime selle poole odavamalt. Siiski läks kogu remont meile maksma ligi nelisada eurot. Osa sellest rahast oli kaasal kogutud ühe teise meile vajaliku asja ostmiseks, kuid nüüd siis pidi ka tema oma säästud kõik mängu panema. Väike summa läks mehe palgarahast ning 107.- eurot läks ikkagi krediitkaardilt. 😕 Selle püüame esimesel võimalusel muidugi kõik taas tagasi panna, kuid veidi kurb ikkagi, et me ilma toime ei tulnud. Samas pole see nii hull, kui esialgu kartsime ja võib öelda, et hea, et niigi läks. Kui ma viskasin õhku küsimuse, et kuidas sellest olukorrast ilma laenu võtmata v...