....Võtan juba tükk aega hoogu, et siia midagi tarka kirjutada, kuid tunnen, et mul pole hetkel ühtegi mõistlikku mõtet teiega jagada. Kuidagi väss on peal kogu sellest pideva pingutamise teemast. Muudkui pingutad ja pingutad, saad ühe eesmärgi täidetud (viimased siis nt sauna valmimine ja laenudest vabaks saamine), kuid siis on 100 järgmist, mis ootavad oma järjekorda ning siis tuleb JONN peale...ei taha, ei viitsi, ei jaksa ....Tahaks minna poodi ja osta korvi kuhjaga head-paremat täis või minna mõnda kohvikusse ja teha arve, ilma ühtegi hinda vaatamata või sõita koos perega spaasse, mis maksaks vist pool minu kogutud autorahast.
Sõbrad kutsusid reisile. "Ei saa!" Esiteks ei sobinud see muidugi kahjuks mu ajakavaga, kuid ma ju tean, et isegi, kui oleks sobinud, siis poleks ma raatsinud raisata ca 400 eurot sõidule + teine samapalju siis reisirahaks. Ainuke tore fakt on see, et mul on tegelikult arvel see raha täiesti olemas. Varem polnud sedagi.
Millal siis on see hetk, kui saab lihtsalt nautida? Äkki millalgi siis, kui pinsile jääme või võibolla siiski mitte, sest selleks ajaks oled liiga haige ja väeti...end pidevalt eesmärgist eesmärgini vedades totaalselt läbi kärsatanud.
Mulle tundub, et ma pean selle paha tundega midagi ette võtma ning veelgi enam keskenduma Rõõmu tekitamise teemale ja planeerima kasvõi mõne minipuhkuse lähimas spaas, sest muidu ....ma ei teagi, mis muidu juhtub, sest ma pole sarnases olukorras varem olnud, aga ma tean, et see praegune tunne ei kao vaid läheb hullemaks, kui ma kogu aega ainult pingutan siin hambad ristis ja suunan kõik muudkui oma eesmärkide täitmisesse ning ei luba endale hetkegi elu ja raha nautimiseks.
See trots pole ainult rahaga seotud. Ka kõik kodune olme tekitab hetkel vastumeelsust ja soovi kuhugi põgeneda. Muud nagu polegi, kui ainult üks pesu pesemine, kokkamine ja koristamine....haiglas sain veidike sellest eemale, kuid seal pidin ju operatsioonijärgsete ebamugavustega toime tulema ja seetõttu ei saa seda vist päris puhkuseks nimetada.
Samas ma saan ju aru, et tegelikult on kõik hästi ja need on pigem sellised väikesed pseudoprobleemid. Pidasime siin veidi sünnipäevi. Metsas seenel ja marjul käimine on endiselt veel tasuta. Eilegi sain pea kilojagu kukeseeni ning laupäeval plaanin jõhvikale minna. ...aga ikkagi tahaks jonnida.
Toriseja
Elli
 |
| Olen armastatud ja hoitud :) |
Tere Elli!
VastaKustutaMäletan väga hästi seda tunnet, mida sa siin postituses kirjeldad. Aga ma luban sulle, et kui püsid edasi oma säästmise teekonnal, siis see tunne, kui sa saadki käia poes ilma hindu vaatamata ja ei mõtlegi võib-olla nii tihti enam selle peale, et mida 'saad lubada ja mida ei saa lubada', siis see tunne korvab mitmekordselt need negatiivsed emotsioonid, mis sul hetkel on.
Mõtle näiteks selle peale, nagu sa ise kirjutasid, et sul tegelikult on olemas see raha, et sõpradega reisile minna. Ma tean, et see ei ole nii äge kui reisile minek, aga ikkagi võiks uhke tunne olla, et sul ju tegelikult see võimalus on. Lihtsalt prioriteedid on hetkel teised. Ja samuti naudid sa tulevikus oma reisi tunduvalt rohkem, kui sa tead, et kodus ei oota katkine auto ja muud rahamured :)
Sa oled väga tubli ja pane samamoodi edasi!
Aitäh! Iga selline julgustav mõte annab jõudu edasi liikuda. :)
Kustuta