Otse põhisisu juurde

Jonnituju tuli peale

 ....Võtan juba tükk aega hoogu, et siia midagi tarka kirjutada, kuid tunnen, et mul pole hetkel ühtegi mõistlikku mõtet teiega jagada. Kuidagi väss on peal kogu sellest pideva pingutamise teemast. Muudkui pingutad ja pingutad, saad ühe eesmärgi täidetud (viimased siis nt sauna valmimine ja laenudest vabaks saamine), kuid siis on 100 järgmist, mis ootavad oma järjekorda ning siis tuleb JONN peale...ei taha, ei viitsi, ei jaksa ....Tahaks minna poodi ja osta korvi kuhjaga head-paremat täis või minna mõnda kohvikusse ja teha arve, ilma ühtegi hinda vaatamata või sõita koos perega spaasse, mis maksaks vist pool minu kogutud autorahast.

Sõbrad kutsusid reisile. "Ei saa!" Esiteks ei sobinud see muidugi kahjuks mu ajakavaga, kuid ma ju tean, et isegi, kui oleks sobinud, siis poleks ma raatsinud raisata ca 400 eurot sõidule + teine samapalju siis reisirahaks. Ainuke tore fakt on see, et mul on tegelikult arvel see raha täiesti olemas. Varem polnud sedagi. 

Millal siis on see hetk, kui saab lihtsalt nautida? Äkki millalgi siis, kui pinsile jääme või võibolla siiski mitte, sest selleks ajaks oled liiga haige ja väeti...end  pidevalt eesmärgist eesmärgini vedades totaalselt läbi kärsatanud. 

Mulle tundub, et ma pean selle paha tundega midagi ette võtma ning veelgi enam keskenduma Rõõmu tekitamise teemale ja planeerima kasvõi mõne minipuhkuse lähimas spaas, sest muidu ....ma ei teagi, mis muidu juhtub, sest ma pole sarnases olukorras varem olnud, aga ma tean, et see praegune tunne ei kao vaid läheb hullemaks, kui ma kogu aega ainult pingutan siin hambad ristis ja suunan kõik muudkui oma eesmärkide täitmisesse ning ei luba endale hetkegi elu ja raha nautimiseks. 


See trots pole ainult rahaga seotud. Ka kõik kodune olme tekitab hetkel vastumeelsust ja soovi kuhugi põgeneda. Muud nagu polegi, kui ainult üks pesu pesemine, kokkamine ja koristamine....haiglas sain veidike sellest eemale, kuid seal pidin ju operatsioonijärgsete ebamugavustega toime tulema ja seetõttu ei saa seda vist päris puhkuseks nimetada. 

Samas ma saan ju aru, et tegelikult on kõik hästi ja need on pigem sellised väikesed pseudoprobleemid. Pidasime siin veidi sünnipäevi. Metsas seenel ja marjul käimine on endiselt veel tasuta. Eilegi sain pea kilojagu kukeseeni ning laupäeval plaanin jõhvikale minna. ...aga ikkagi tahaks jonnida. 

Toriseja

Elli

Olen armastatud ja hoitud :) 


Kommentaarid

  1. Tere Elli!

    Mäletan väga hästi seda tunnet, mida sa siin postituses kirjeldad. Aga ma luban sulle, et kui püsid edasi oma säästmise teekonnal, siis see tunne, kui sa saadki käia poes ilma hindu vaatamata ja ei mõtlegi võib-olla nii tihti enam selle peale, et mida 'saad lubada ja mida ei saa lubada', siis see tunne korvab mitmekordselt need negatiivsed emotsioonid, mis sul hetkel on.

    Mõtle näiteks selle peale, nagu sa ise kirjutasid, et sul tegelikult on olemas see raha, et sõpradega reisile minna. Ma tean, et see ei ole nii äge kui reisile minek, aga ikkagi võiks uhke tunne olla, et sul ju tegelikult see võimalus on. Lihtsalt prioriteedid on hetkel teised. Ja samuti naudid sa tulevikus oma reisi tunduvalt rohkem, kui sa tead, et kodus ei oota katkine auto ja muud rahamured :)

    Sa oled väga tubli ja pane samamoodi edasi!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Iga selline julgustav mõte annab jõudu edasi liikuda. :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg