Raha, raha, raha

Aprillis võrdlesin 20.kuupäeva 2019. aastal, kui mul oli vaid 50 eurot kuu lõpuni alles, selle aastaga, kus mul oli samal kuupäeval 584 eurot. Pühapäeval poodi minnes tegin taas arvutused ning sain teada, et seekord oli mul igapäevasteks kulutusteks mõeldud rahast veel 680 eurot alles ja seda vaatamata sellele, et ma ostsin näiteks lapsele riideid 160 euro eest ning endale ühtteist hädavajalikku (nt pesuresti, talvisemad kodusaapad jms pudi-padi). Eile kontrollisin huvi pärast arvet. Teatavasti on mul suurem osa kuluraha ümbrikutes ning seal peaks olema vaid kuu söögiraha ehk siis kuu lõpuni on täpselt nädal ja ühe nädala söögiraha on mul 100 eurot, kuid mul on selle nädala söögiraha juba rahakoti vahel ja seetõttu oleks pidanud seal olema mingi paarkümmend eurot, aga oli hoopis  262 eurot. See on väga imelik, sest mul ei ole sel kuul lisasissetulekud veel laekunud ja see raha on alles jäänud minu tavapärasest igakuisest sissetulekust. Varasemalt oli siis nädal enne kuu lõppu arvel enamasti alla saja euri ja see oli kogu raha, millega tuli kuu lõpuni hakkama saada. Praegu on mu ümbrikutes ning rahakotis veel vähemalt teine samapalju.

Halluses on oma võlu

Ma ei oska seda normaalsemalt sõnastada, kui et: mul on mõnikord tunne, et ma enam ei suuda kogu raha ära kulutada. Seda siis silmas pidades tavapäraseid igakuiseid kulutusi, mitte suuremaid oste. Saangi kuu lõpus arvel ülejääva raha oma jõuluümbrikusse ja autofondi suunata. Mul on tunne, et ma hakkan juba vaikselt unustama, mis tunne see on, kui sa kuu lõpus ärevalt arvel silma peal hoiad ning enne igat ostu üle kontrollid, kas sul on selleks piisavalt vahendeid. 

Arvan, et sellele positiivsele tulemusele on see kuu ka nädalamenüü planeerimine kaasa aidanud, sest mul on see kuu toidule märkamatult vähem raha kulunud. Pühapäeval küll laristasin veidi ning ostsin üle pika aja forelli ning lubasin endale ka 2 avokaadot ning soodukas olnud pestokastme. 

Nädalamenüüdesse planeerisin rohkem just neid toiduaineid, mis mul juba kodus olemas olid ja nii leidis näiteks taas kasutamist Teriyaki kaste, mille oli ostnud kunagi ammu ühe konkreetse retsepti jaoks. Tegelikult on see väga minu maitse järgi ning on imelik, et ma seda vahepeal kordagi kana või liha maitsestamisel kasutanud ei olnud. 

Eriti krõbeda kana saab siis, kui kodukontoris küpsetamisega samal ajal zoomikoosolekut pidada. 

Ma olen seoses selle raha üle jäämisega mõelnud, et see ongi vist see, mida nimetatakse eksponentsiaalseks kasvuks, et kui su rahaasjad on plussis, siis kõik hakkab kuidagi jooksma - ostad suurema säästukaga hulgi, kodus on tasapisi tekkinud varud ja ei pea iga kuu lõpus pingutama, et kas veab kuu lõpuni selle pesupulbripakiga veel välja või mitte, raha ei kulu enam suure intressiga laenude tagasi maksmiseks ning saad selle summa jagu raha hoopis kogumisse suunata. Müstika. 

Kuna mu rahaasjad ei tekita enam mulle nii suurt stressi, siis see on ka üks põhjus, miks olen mõelnud, et mis ma ikka siin muudkui korrutan, et mul on nüüd kõik juba palju paremini, kui oli 3a tagasi. See muutub ju tüütuks. :D 

Sain arstidega ka ühendust võetud ja tundub, et oma tervise osas olin end siiski veidi üle hinnanud (liiga terveks siis), aga samas ei midagi hullu, mis tõsisemalt töötamist takistaks vms. Lihtsalt ma endiselt ei saa ega tohi väga koormust tõsta ja pean hoidma pigem madalat profiili, kuid saame ju rahaliselt vaatamata sellelegi täitsa kenasti juba hakkama. 

Lootusrikas optimist

Elli