Otse põhisisu juurde

Raha, raha, raha

Aprillis võrdlesin 20.kuupäeva 2019. aastal, kui mul oli vaid 50 eurot kuu lõpuni alles, selle aastaga, kus mul oli samal kuupäeval 584 eurot. Pühapäeval poodi minnes tegin taas arvutused ning sain teada, et seekord oli mul igapäevasteks kulutusteks mõeldud rahast veel 680 eurot alles ja seda vaatamata sellele, et ma ostsin näiteks lapsele riideid 160 euro eest ning endale ühtteist hädavajalikku (nt pesuresti, talvisemad kodusaapad jms pudi-padi). Eile kontrollisin huvi pärast arvet. Teatavasti on mul suurem osa kuluraha ümbrikutes ning seal peaks olema vaid kuu söögiraha ehk siis kuu lõpuni on täpselt nädal ja ühe nädala söögiraha on mul 100 eurot, kuid mul on selle nädala söögiraha juba rahakoti vahel ja seetõttu oleks pidanud seal olema mingi paarkümmend eurot, aga oli hoopis  262 eurot. See on väga imelik, sest mul ei ole sel kuul lisasissetulekud veel laekunud ja see raha on alles jäänud minu tavapärasest igakuisest sissetulekust. Varasemalt oli siis nädal enne kuu lõppu arvel enamasti alla saja euri ja see oli kogu raha, millega tuli kuu lõpuni hakkama saada. Praegu on mu ümbrikutes ning rahakotis veel vähemalt teine samapalju.

Halluses on oma võlu

Ma ei oska seda normaalsemalt sõnastada, kui et: mul on mõnikord tunne, et ma enam ei suuda kogu raha ära kulutada. Seda siis silmas pidades tavapäraseid igakuiseid kulutusi, mitte suuremaid oste. Saangi kuu lõpus arvel ülejääva raha oma jõuluümbrikusse ja autofondi suunata. Mul on tunne, et ma hakkan juba vaikselt unustama, mis tunne see on, kui sa kuu lõpus ärevalt arvel silma peal hoiad ning enne igat ostu üle kontrollid, kas sul on selleks piisavalt vahendeid. 

Arvan, et sellele positiivsele tulemusele on see kuu ka nädalamenüü planeerimine kaasa aidanud, sest mul on see kuu toidule märkamatult vähem raha kulunud. Pühapäeval küll laristasin veidi ning ostsin üle pika aja forelli ning lubasin endale ka 2 avokaadot ning soodukas olnud pestokastme. 

Nädalamenüüdesse planeerisin rohkem just neid toiduaineid, mis mul juba kodus olemas olid ja nii leidis näiteks taas kasutamist Teriyaki kaste, mille oli ostnud kunagi ammu ühe konkreetse retsepti jaoks. Tegelikult on see väga minu maitse järgi ning on imelik, et ma seda vahepeal kordagi kana või liha maitsestamisel kasutanud ei olnud. 

Eriti krõbeda kana saab siis, kui kodukontoris küpsetamisega samal ajal zoomikoosolekut pidada. 

Ma olen seoses selle raha üle jäämisega mõelnud, et see ongi vist see, mida nimetatakse eksponentsiaalseks kasvuks, et kui su rahaasjad on plussis, siis kõik hakkab kuidagi jooksma - ostad suurema säästukaga hulgi, kodus on tasapisi tekkinud varud ja ei pea iga kuu lõpus pingutama, et kas veab kuu lõpuni selle pesupulbripakiga veel välja või mitte, raha ei kulu enam suure intressiga laenude tagasi maksmiseks ning saad selle summa jagu raha hoopis kogumisse suunata. Müstika. 

Kuna mu rahaasjad ei tekita enam mulle nii suurt stressi, siis see on ka üks põhjus, miks olen mõelnud, et mis ma ikka siin muudkui korrutan, et mul on nüüd kõik juba palju paremini, kui oli 3a tagasi. See muutub ju tüütuks. :D 

Sain arstidega ka ühendust võetud ja tundub, et oma tervise osas olin end siiski veidi üle hinnanud (liiga terveks siis), aga samas ei midagi hullu, mis tõsisemalt töötamist takistaks vms. Lihtsalt ma endiselt ei saa ega tohi väga koormust tõsta ja pean hoidma pigem madalat profiili, kuid saame ju rahaliselt vaatamata sellelegi täitsa kenasti juba hakkama. 

Lootusrikas optimist

Elli

Kommentaarid

  1. Soomi-kana on uus hitt 😜

    Rööm lugeda postiivsetest arengutest ja head tervist aasta lõppu!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Säästufondid

 Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada minu jaoks väga hästi toiminud süsteemist, mis aitas mind välja palgapäevast palgapäevani hädavaevu toime tulemise nõiaringist. Tänu ümbrikumeetodile olid minu eelarves olevad kategooriad jagatud reaalseteks rahaümbrikuteks. Iga kuu lisasin sinna mingi summa ning kuu lõpus sain otsustada, kas panen selle summa suuremasse säästu või jätan samasse ümbrikusse/kategooriasse alles.  Mul hakkasid selviisil tekkima tasapisi igas kategoorias minisäästud (neid nimetatakse ka sinking funds).  Tänu sellele jäin ma iga kuu paremini eelarvesse ning samas hakkasid tekkima väikesed lisasäästud.  Näiteks riiete kategooriasse lisan ma enamasti 30-50 eurot. Seega võis paari-kolme kuuga sellesse kategooriasse koguneda juba ligi 100€. Kui samal ajal hoida pilku peal oma garderoobil ning jalatsite riiulil, saab kenasti teha plaane, millal ja milleks see raha kulutada. Mina kulutasin sel kevadel lapse lõpupeoks kleidi ja uute jalanõude ostmiseks. Kui on teada, et mõni

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg

Pealkirjata lugu :D

 September sai läbi ja suur oli minu üllatus, kui lõpetasin selle 341 euroga pangaarvel. Tegelikult oli vaba kuluraha alles isegi 371€, sest rahakotis oli veel alles 30€ toiduraha.  Ära said ju peetud kõik sünnipäevad. Pulmast pidin küll haiguse tõttu loobuma, kuid kingitus ootab pruutpaariga kokku saamist. Eelarvesse ei olnud arvestatud raha, mis kulus ravimitele, kuid ilmselt samal ajal tuli kokkuhoid kütusekuludelt, sest ma ei sõitnud kaks nädalat eriti kuhugi. Kuna mulle tundus kuu alguses kõike nii palju ja raha peale puhkust pigem väga täpselt, siis olen igatahes ise küll väga üllatunud.  Me siin saime vahepeal taas koroonaga pihta. Muidu polnudki seekord väga hull, kuid mul oli probleeme, et köha lahtisemaks saada. Jõin aga meega teed, sõin igasugu tablette sisse, aurutasin ja tegin sinepi ja meeplaastreid. Lõpuks oli kõige suuremaks abimeheks ikkagi saun. Aururohke leil ning ma ei tea, kas see ka aitas, aga igatahes hõõrusin end igaks juhuks ka veidi soolaga kokku.  Kes nüüd mi