Otse põhisisu juurde

Raha, raha, raha

Aprillis võrdlesin 20.kuupäeva 2019. aastal, kui mul oli vaid 50 eurot kuu lõpuni alles, selle aastaga, kus mul oli samal kuupäeval 584 eurot. Pühapäeval poodi minnes tegin taas arvutused ning sain teada, et seekord oli mul igapäevasteks kulutusteks mõeldud rahast veel 680 eurot alles ja seda vaatamata sellele, et ma ostsin näiteks lapsele riideid 160 euro eest ning endale ühtteist hädavajalikku (nt pesuresti, talvisemad kodusaapad jms pudi-padi). Eile kontrollisin huvi pärast arvet. Teatavasti on mul suurem osa kuluraha ümbrikutes ning seal peaks olema vaid kuu söögiraha ehk siis kuu lõpuni on täpselt nädal ja ühe nädala söögiraha on mul 100 eurot, kuid mul on selle nädala söögiraha juba rahakoti vahel ja seetõttu oleks pidanud seal olema mingi paarkümmend eurot, aga oli hoopis  262 eurot. See on väga imelik, sest mul ei ole sel kuul lisasissetulekud veel laekunud ja see raha on alles jäänud minu tavapärasest igakuisest sissetulekust. Varasemalt oli siis nädal enne kuu lõppu arvel enamasti alla saja euri ja see oli kogu raha, millega tuli kuu lõpuni hakkama saada. Praegu on mu ümbrikutes ning rahakotis veel vähemalt teine samapalju.

Halluses on oma võlu

Ma ei oska seda normaalsemalt sõnastada, kui et: mul on mõnikord tunne, et ma enam ei suuda kogu raha ära kulutada. Seda siis silmas pidades tavapäraseid igakuiseid kulutusi, mitte suuremaid oste. Saangi kuu lõpus arvel ülejääva raha oma jõuluümbrikusse ja autofondi suunata. Mul on tunne, et ma hakkan juba vaikselt unustama, mis tunne see on, kui sa kuu lõpus ärevalt arvel silma peal hoiad ning enne igat ostu üle kontrollid, kas sul on selleks piisavalt vahendeid. 

Arvan, et sellele positiivsele tulemusele on see kuu ka nädalamenüü planeerimine kaasa aidanud, sest mul on see kuu toidule märkamatult vähem raha kulunud. Pühapäeval küll laristasin veidi ning ostsin üle pika aja forelli ning lubasin endale ka 2 avokaadot ning soodukas olnud pestokastme. 

Nädalamenüüdesse planeerisin rohkem just neid toiduaineid, mis mul juba kodus olemas olid ja nii leidis näiteks taas kasutamist Teriyaki kaste, mille oli ostnud kunagi ammu ühe konkreetse retsepti jaoks. Tegelikult on see väga minu maitse järgi ning on imelik, et ma seda vahepeal kordagi kana või liha maitsestamisel kasutanud ei olnud. 

Eriti krõbeda kana saab siis, kui kodukontoris küpsetamisega samal ajal zoomikoosolekut pidada. 

Ma olen seoses selle raha üle jäämisega mõelnud, et see ongi vist see, mida nimetatakse eksponentsiaalseks kasvuks, et kui su rahaasjad on plussis, siis kõik hakkab kuidagi jooksma - ostad suurema säästukaga hulgi, kodus on tasapisi tekkinud varud ja ei pea iga kuu lõpus pingutama, et kas veab kuu lõpuni selle pesupulbripakiga veel välja või mitte, raha ei kulu enam suure intressiga laenude tagasi maksmiseks ning saad selle summa jagu raha hoopis kogumisse suunata. Müstika. 

Kuna mu rahaasjad ei tekita enam mulle nii suurt stressi, siis see on ka üks põhjus, miks olen mõelnud, et mis ma ikka siin muudkui korrutan, et mul on nüüd kõik juba palju paremini, kui oli 3a tagasi. See muutub ju tüütuks. :D 

Sain arstidega ka ühendust võetud ja tundub, et oma tervise osas olin end siiski veidi üle hinnanud (liiga terveks siis), aga samas ei midagi hullu, mis tõsisemalt töötamist takistaks vms. Lihtsalt ma endiselt ei saa ega tohi väga koormust tõsta ja pean hoidma pigem madalat profiili, kuid saame ju rahaliselt vaatamata sellelegi täitsa kenasti juba hakkama. 

Lootusrikas optimist

Elli

Kommentaarid

  1. Soomi-kana on uus hitt 😜

    Rööm lugeda postiivsetest arengutest ja head tervist aasta lõppu!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg