Otse põhisisu juurde

Kes ei taha, see leiab vabanduse...

... kes TAHAB, see leiab võimaluse. Selline mõte tekib minul, kui loen, miks keegi ei saa/ei taha lisa teenida. Ega ei peagi ju.

Nüüd peaksin vist aga ütlema: Ups, ma tegin seda jälle (siiski). 

Nagu eelmistes postitustes kirjutasin, siis meie noorem laps soovib minna Norrasse. Kuigi ta saab sinna minna koos heade peretuttavatega ning seetõttu on mõned kulud soodsamad, siis teatavasti on Norra väga kallis riik. Ma kahjuks pole ju ise seal käinud ja ilmselt muretseme hetkel veidi üle, kuid pigem jäägu raha üle kui puudu. Seega oleme arvestanud, et ca 200€ lisaraha oleks kuskilt juurde vaja saada/teenida.

Esimene samm oli kõikvõimalike töökuulutuste läbi lappamine. Kuna sobivad pakkumised jäid liiga kaugele, siis tegi ta esimese ringi rattaga metsas. Meil pole head metsmaasika kohta, kuid peaaegu liitri marju ikka leidis ja nii oligi esimene lisaraha eelarvesse olemas. 

Täna hommikul tuli mees minu juurde ja näitas kuulutust, kus otsiti hernekorjajaid, kilo korjamise hinnaks 1€.

Helistasin ja sain teada, et korjata on piisavalt. Mõeldud - tehtud, asjad autosse ja sõitsimegi ca 30km eemal asuvale põllule. Me olime seal ainukesed korjajad :O. Raha lihtsalt vedeleb maas. 

Igatahes meie saime hea teenistuse. Tunnitasuks tuli mõlemal 10+ eurot. 

Kahjuks (või pigem õnneks) sõidan homme kolmepäevasele puhkusetripile kolme toreda endise töökaaslasega ja hetkel rohkem tööd teha ei saa. Peremees oleks meid meelsasti ka järgmisel päeval põllule oodanud.

Mina pidin nüüd siis õige ruttu oma sõnu sööma ja tegin siiski juulis lisatööd, kuigi ma alles hakkan puhkama. Kuid loomulikult ma ei kahetse seda, sest nüüd on ju ka minu eelarve taas puhkamiseks veidi kopsakam. :) 

Järgmisel nädalal läheme mustikaid korjama. Mina endale talvevaruks ja laps saab siis taas veidi taskuraha juurde teenida.

Veidi vist töö- ja rahasõltlane

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 

Kaoses ei ole korda

Tere taas! Sain ühe kirja, kus üks blogi jälgija andis teada, et ei jõua minu tegemistel instagrammis silma peal hoida ja sooviks väga teada, kuidas mul läheb ning et võiksin ikkagi ka blogisse endast mõnikord veidigi teada anda. Mõistan, et tõesti ei peakski keegi 24/7 kellegi elu jälgides internetis istuma. Seega teen siis siia ka üle pika aja ühe väikese kokkuvõtte.  Tillu kohvikus Olen ikka veel töötu ja see on minu vaba valik. Käisin sügisel alustava ettevõtja koolitusel ning tundsin, et väsisin pikkadest koolituspäevadest ikka veel liiga kiiresti ära.  Seetõttu sain aru, et vajan veel veidi aega, et taastuda. Saan mõned kuud töötuhüvitist ning seega ei ole mul rahaliselt vaja väga palju sellele mõelda, kuidas me igakuiselt hakkama saame.  Ma ju ei tea, kas või millal mu elus enne pensionit veel nii vaba perioodi enam tuleb. Seega püüangi sellest nüüd siis viimast võtta. Kui hüvitis läbi saab, siis saan vajadusel sügiseni veel vabalt kodune olla.  Peamiselt tegelen hetkel siis kod
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o