Otse põhisisu juurde

Kes ei taha, see leiab vabanduse...

... kes TAHAB, see leiab võimaluse. Selline mõte tekib minul, kui loen, miks keegi ei saa/ei taha lisa teenida. Ega ei peagi ju.

Nüüd peaksin vist aga ütlema: Ups, ma tegin seda jälle (siiski). 

Nagu eelmistes postitustes kirjutasin, siis meie noorem laps soovib minna Norrasse. Kuigi ta saab sinna minna koos heade peretuttavatega ning seetõttu on mõned kulud soodsamad, siis teatavasti on Norra väga kallis riik. Ma kahjuks pole ju ise seal käinud ja ilmselt muretseme hetkel veidi üle, kuid pigem jäägu raha üle kui puudu. Seega oleme arvestanud, et ca 200€ lisaraha oleks kuskilt juurde vaja saada/teenida.

Esimene samm oli kõikvõimalike töökuulutuste läbi lappamine. Kuna sobivad pakkumised jäid liiga kaugele, siis tegi ta esimese ringi rattaga metsas. Meil pole head metsmaasika kohta, kuid peaaegu liitri marju ikka leidis ja nii oligi esimene lisaraha eelarvesse olemas. 

Täna hommikul tuli mees minu juurde ja näitas kuulutust, kus otsiti hernekorjajaid, kilo korjamise hinnaks 1€.

Helistasin ja sain teada, et korjata on piisavalt. Mõeldud - tehtud, asjad autosse ja sõitsimegi ca 30km eemal asuvale põllule. Me olime seal ainukesed korjajad :O. Raha lihtsalt vedeleb maas. 

Igatahes meie saime hea teenistuse. Tunnitasuks tuli mõlemal 10+ eurot. 

Kahjuks (või pigem õnneks) sõidan homme kolmepäevasele puhkusetripile kolme toreda endise töökaaslasega ja hetkel rohkem tööd teha ei saa. Peremees oleks meid meelsasti ka järgmisel päeval põllule oodanud.

Mina pidin nüüd siis õige ruttu oma sõnu sööma ja tegin siiski juulis lisatööd, kuigi ma alles hakkan puhkama. Kuid loomulikult ma ei kahetse seda, sest nüüd on ju ka minu eelarve taas puhkamiseks veidi kopsakam. :) 

Järgmisel nädalal läheme mustikaid korjama. Mina endale talvevaruks ja laps saab siis taas veidi taskuraha juurde teenida.

Veidi vist töö- ja rahasõltlane

Elli

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Veidi hirmus on ka

 Head uut aastat!  Olen kaua vaikne olnud, sest detsember oli täiesti hullumeelne kuu töö vallas. Lisaks sellele jäin haigeks ja mu keha lausa nõuab juba ühte korralikku puhkust. Uskumatu, aga ma olen veel täitsa elus. Sel nädalal on vaja mõned sabad kokku tõmmata, mõned "päris" tööpäevad teha (jaanuaris vaid 4 päeva), ülejäänud aeg kodukontoris üks suurem kirjatükk veel enne lahkumist valmis kirjutada. Veebruaris on nii rahulik, et enamasti olen siis 2 nädalat puhanud.  ...ja siis (peaaegu) vaba.  Väike hirm kuulub vist protsessi juurde Kõik seavad uue aasta eesmärke, kuid mina tunnen, et pean end laskma vooluga kaasa viia. Pigem on olulisem tegevusplaan. Millal alustada ettevõtte loomisega? Kui kaua võiksin kodus olla ja plaani pidada? Kas proovida koheselt uues valdkonnas end sisse süüa või kõrvalt ikka praegust valdkonda jätkata?  Mulle on juba hakanud tööpakkumisi tulema ja olen hetkel EI öelnud. Pean end ise ka veidi hullumeelseks, et hetkel erinevatest pakkumistest kee

Pikk teekond iseendasse

 Lugesin eile üht rahapsühholoogiaga seotud raamatut, kus oli veidi kirjeldatud seda, et me kõik oleme sündinud mingisse kogukonda, kus on teatud uskumused raha kohta. Jah, me kõik ilmselt oleme kuulnud neid jutte, kuidas edukad inimesedki arutlevad, et meie kodus räägiti ka, et "raha ei kasva puu otsas" või "meil ei ole selleks raha" vms. Kuid eile seda peatükki lugedes tundus see mulle palju sügavam teema. Inimesed ei järgi niivõrd seda, mida kuulevad, vaid rohkem seda, mida on harjunud nägema ja kogema.  Seega, seal oli kirjas, et kui oled kogukonnas, kus on vähe edukaid inimesi, siis isegi, kui sa püüad sellest välja murda, siis on väga suur oht, et vajud harjumuspärastesse mustritesse tagasi. See tundub mulle kuidagi nii selge ja arusaadav, kuid ma ei suuda seda mõtet nii hästi sõnadesse panna. Isegi praegu, kui minus on eneseusk, et ma olen väärt paremat ja ma olen teel, et seda ka saavutada, siis mu iseenda sisekõne või "sõbralik" vestlus mõne lähed

Liiga hästi?

 Tahad teada, kuidas mu rahaasjadel läheb. Ma arvan et (liiga) hästi läheb, sest meediast tuleb igast väljaandest peaaegu iga päev mõni uudisnupuke selle kohta, kui raske peab olema. Eriti hull oli Ärilehe artikkel, kus pereema peab suutma "vaid" 1000 euroga neljaliikmelise pere ära toita. Ei saagi enam toitu koju tellida ja peab hirmsas Lidli poes käima. Piinlik hakkab midagi sellist lugedes. Mõni kolme lapsega üksikema peab võibolla sellise summaga kõik kulud suutma ära katta. Seega on minul midagi sellist lugedes tunne, et ma ei taha olla sellesse gruppi kuuluv, et ma pigem olen siin teises Eestis edasi. Nii naljakas. Ma ju olen vaeva näinud ja olen selle auga välja teeninud ning mul on palju unistusi, mida soovin ju täita.  Novembris suunasin säästudesse 1082 eurot ning mul on nüüd kolme kuu kulude puhver koos. Müstika. Kui vaadata 2019a jaanuari lõppu, siis oli ju suur pingutus kümmet eurotki kõrvale panna.  Mul on vaja õppida nüüd oma mõtlemist rohkem külluse suunas nüg