Otse põhisisu juurde

Mida ma mõtlen reisimisest

 Jõudsin hiljuti ühe väga kummalise avastuseni, seoses reisimisega. Meie poja reis läheb juba praegu igatepidi eelarvest välja, kuigi ta saab sõidu võrdlemisi soodsalt ning ööbimine on praktiliselt tasuta. Peame hetkel siiski arvestama kuni 1000eurose väljaminekuga, milles kolmandiku katame meie mehega ja ülejäänud tema ise. Kui sooviksime kogu perega sellisele reisile minna ja ei saaks kõiki hüvesid kasutada, siis maksaksime vähemalt 5000 eurot ja siin on minu avastuse koht. Mulle tundub see (praegusel ajahetkel) liigse kulutusena, sest selle raha eest saaks teha näiteks terrassi, veranda remondi, tiigi värskenduse, uue kaevu, alustada ülemise korruse väljaehitust, tellida korraliku köögimööbli või lasta teha uue küttesüsteemi jnejnejne...

#rallyestonia

Seda kõike lugedes tuleb tunne, et meie elud saavad enne otsa, kui me kogu oma majapidamise ideaalsesse korda saame ja reisimine ei mahu kuidagi meie eelarvesse.  Ma tunneksin end peale igat reisi pigem halvasti ja seetõttu on minu reisiplaanid lükatud kuhugi teadmatutesse kaugustesse. Mis ei tundu ühelt poolt absoluutselt õige ja teisalt tundub ikka vägagi loogiline. Ilma reisimata on ju ka võimalik kogu oma elu ära elada. Ma saan aru, et mul jääb teadmata kõik see, mis on maailmas ilusat ja huvitavat. Kuid kui väga tahta, siis saan ma ju ühe Google Mapsi reisi ette võtta. Paneks end näiteks keset Manhattanit ja vaataks siis kuidas seal on. Ma ei tea - sellised segased tunded ja emotsioonid. Äkki keegi oskab kõrvaltvaataja pilguga aidata mul neid mõtteid selgemaks mõelda. 

Lubasin endale tegelikult ju ühe väikese Pärnu-Läti tripi, mis läks mulle maksma veidi üle 200 euro (eelarve seadsin 250€). Panin huvi pärast kirja kõik kulutused ning seekord tõesti hindu ei jälginud, vaid püüdsin osta just seda, mida soovisin ning osa võtta kõigist kohvikupeatustest teistega võrdväärselt. Loomulikult tundus 8€ pubis ühele alkoholile kulutada endiselt liiga kallis. Seega nii kaasas ma siiski olla ei suutnud. Kleidipoodides hakkas ka rahast kahju ning väljusin enamusest tühjade pihkudega, va üks, millest ostsin sokke ja pesu. Reis ise oli muidu väga tore ja minu kulud on näha kõik järgneval pildil. 


Hetkel on minus taas mingi ebakindlus tekkinud. Kuna eelarvest on vajalik välja pigistada ca 300 lisaeurot ja ma ei taha oma säästude kallale minna, siis tuleb jälle see tunne peale, et ehk peaks ikkagi veelgi lisateenimise võimalusi otsima. Lapsel on oma eesmärgist veel vaid 40€ puudu, sest ta on saanud teha väikeseid lisatöid. 

Hiljuti kursaõdedega kokku saades rääkisid kõik oma puhkuse reisiplaanidest ning siis küsis üks ka minult: "Kuhu Sina minna plaanid?" Mina vastasin seepeale: "Mina lähen metsa, sest minu tõeline puhkus on metsas." ....ja tegelikult nii ongi. Mulle meeldib see vaikus ja rahu ja kulgemine...



Hetkel pigem metsapoole
Elli


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :)