Otse põhisisu juurde

Ettevaatust, siin on üks pomm!... ja palju niisama heietusi

...Head uudised on teel. Sain bossilt kirja, et minu palk tõuseb. Esialgse üldtabeli alusel võin loota lausa 20-eurosele palgatõusule. Ise salamisi loodan, et ehk tehakse veel ümardus ülespoole ja saab kümme-kaksümmend eurot lisaks. Jaanuari lõpus selgub siis täpsemalt.
VAADE KODUÕUELT 💙 Hetk meditatsiooniks ja mõtete kogumiseks.
Olen oma mõtteid palju mõlgutanud siia ja sinnapoole, et mis ja kuidas oleks siis ikkagi targem tegutseda. Grupi vastused olen ka kõik vist vähemalt kolm korda läbi lugenud. Tutvunud eelarve loomise ja pidamise teemadega, et mis ja milleks. Nende analüüside tulemusena olen jõudnud järeldusele, et mul peab olema pidevalt olemas nö Hädaabi fond vähemalt 500 euroga (vahepeal ostan elektripliidi, kuid jätkan makseid, et koguneks uus raha äkilisteks juhtumisteks). See on siis selline raha, kust alati võib näpistada, kui mingi suurem jama käes.
Meelerahufondi alustaksin siiski 20 eurost, kuid esimesel võimalusel suurendan selle summa 50 euroni, et tekiks kiiremini piisav puhver. See on siis selline arve, mida ma nii lihtsalt näppida ei saa, sest läheb arvele, millel mul pole pangakaartigi.
Võtan kindla eesmärgi krediitkaart aasta lõpuks nulli maksta, sest see on selline laen, mis ei lõpe mitte kunagi otsa, kui talle ise otsa peale ei tee.  Järelmaksude tagasi maksmine pole minuarust mõistlik, sest kahjuks tasun ma just esimesed kuud intresse täie rauaga ning umbes aasta pärast on intressi osa juba suhteliselt olematu. Kui võimalus, siis muidugi maksan kiiremini nulli, kuid ma ei seaks seda endiselt prioriteediks. Grupist meeldis mõte, maksta paari-kolme makse kaupa, siis saab kiiremini nulli, kuigi nii kahjuks ei võida intresside osa pealt midagi.

Kuna ma pole kunagi eelarvet väga täpselt pidanud, vaid ikka alati ümardanud, siis täitsin juba veebruari eelarvetabelis hetkel teadaolevate tulude ja kulude lahtrid ära. Siin on üks eriline "aga", mille pean nüüd eraldi luubi alla võtma - ma kipun kõik, mis planeeritud, nulli kulutama. Ma pean tegema mingeid harjutusi, et kui kuskilt jääb midagi üle, siis see läheb ka mõnda kogumiskassasse, mitte nii, et löön selle niisama laiaks, sest mul jäi see raha üle. Isegi, kui see on 2 eurot, sest kui igalt kulurealt jääb alles nt 2 euri, siis võib nii kokku saada juba päris kopsaka summa.

Grupis on miniväljakutse: säästmine 10% millegi arvelt. Mul on praegu tunne, et kõik on niigi väga miinimumini viidud. Riideid ostame harva, jalanõusid ainult lähtuvalt vajadustest. Söögieelarve on paigas. Väljas söömas me praktiliselt ei käi, kui korra kuus Siriuse külastus välja arvata (nende krõbekanasalatit võiks ma tiheminigi süüa, kui raatsiks ja mul poleks plaan oma rahaasjad paika saada). Meelelahutust võiks/peaks isegi rohkem olema (nt 1 kino-, teatri- või muuseumikülastus iga kuu kohta oleks minu arust mõistlik). Hetkel käime trennides, mis on tasuta. Ok, olen ausam - lapsed käivad koolitrennides ja mina liigutan end kodus, käin jalutamas või võtan aegajalt mõne võimlemisvideo ette. No, kui veel ausam olla, siis teen seda pigem harva, kui aegajalt. Aga jah, igapäevased kulud on meil hetkel suht miinimumideni viidud. Kindlasti SOS olukorras saaks veel miinimumini viia, aga siis oleks menüü: praekartul-makaron esmaspäevast pühapäevani. Hetkel õnneks asjad nii hullud ei ole, kuid oleme olnud ka sellises olukorras ja tean väga hästi, mida tunnevad need, kes hetkel nii toime peavad tulema.
Igatahes mõtisklesin siin endamisi, et võibolla tuleb järgmise kuu eelarve kirja panemisel ja kulude jälgimisel mingi nõrk lüli välja, kust saaks veel 10% säästa.

Tulen nüüd ühe pommiga välja, millest ma veel rääkinud pole ja tean juba ette, et see tundub lauslolluse ja liigselt laristava mõtte/unistusena, aga unistada võib ju alati suuremalt. Ma armastan ise sellepeale öelda: õnneks on unistused TASUTA! 😀Nimelt on nooremal lapsel vaja koolitöödeks ja loomulikult ka eakohasteks mängudeks (sh sõpradega suhtlemiseks, sest elame praktiliselt metsas) korraliku graafikaga arvutit. Pool raha lubas ta ise koguda ja ülejäänu pidin ma talle juba eelmisel aastal andma, sest vend sai ka samavanalt ühe kallima jubina (siis olid meie sissetulekud suuremad ja väljaminekud mõnevõrra väiksemad, sest meil polnud ju kaelas majalaenu), kuid mul polnud kevadel seda raha kuskilt võtta. Praegu ka pole, aga lubasin lapsele ühe aasta jooksul selle kokku kraapida, nüüd pean siis välja mõtlema, kust saan, sest oleme vana arvutit juba vähemalt paarisaja euro eest remontinud ja see pole enam eriti mõistlik, sest ta jookseb pidevalt kinni ja läägab täiega, nagu noored tänapäeval ütlevad. Lohutan end sellega, et temal ka pole veel eriti palju oma osa kokku kogutud. Kui muudmoodi ei saa, siis läheme ühiselt suvel mõnele põllule tööle ja teenime lisarahana kahepeale arvuti kokku.
Pildiotsingu computer funny tulemus
Peaksin vist vaikselt hakkama end kurssi viima arvutite maailmaga, et kust saaks võimalikult mõistliku hinnaga võimalikult normaalse pilli.🤔 Summas ca 600-700 eurot. Poiss ise räägib midagi juppidest kokku panemisest, aga mina võhikuna ei pea seda eriti usaldusväärseks uue kalli asja ostmiseks.

Aegajalt mõtlen lisateenimise võimaluste peale, et suurendada sissetulekuid, sest nii oleks ju lihtsam kõike seda planeerida. Seda enam, et mul on oskuseid, mida saaksin kergesti lisateenimiseks kasutada, kuid hetkel olen püüdnud keskenduda tervise taastamisele ehk kunagi on kõik jälle palju parem ning jaksan taas veidi enam rabeleda.

Ühe kümnese väljakutse võiks küll teha - lõpetada kuu kontoga, mis on 10 euroga plussis. 🙃

Vot sellised heietused siis seekord...

Heade soovidega ja suurte unistustega
Elli

Kui tahad, siis võid mulle kirjutada ellilepik13@gmail.com

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mida sa edasi tegema hakkad?

See on küsimus, mida kuulen iga kord, kui kodust nina välja pistan. "Ma veel päris täpselt ei tea" - on minu vastus. See tundub nii mõnelegi ehmatav, et kuidas nii saab.  Kõigepealt pean ma puhkama. Nagu päris päriselt tegelema asjadega, mis lõõgastavad, teevad rõõmu ning annavad vaimule täieliku puhkuse. Ma olen end ühest kohast vabaks võtnud ja mul oleks võimalus kohe tormata uutesse seiklustesse, kuid ma tean, et mu vaim vajab restarti.  Kes mulle instagramis kaasa elavad, need võibolla märkasid ka storysid, kus ühel hetkel rõõmustasin saabunud vabaduse üle ja juba järgmisel hetkel oli mu rõõm asendunud masendusega, sest üks kohustus, mis nõuab mitmeid tunde pingutust, kukkus kolinal kaela. Ja nii ma siin ootan ikka veel, et oleksin ükskord ometigi vaba ja saaksin nautida suve ja oma kodus toimetamist või ka veidi ringi reisimist.  Reisimisega seoses juhtus kogemata nii, et mu reisifond sai kiiremini täis, kui oleksin osanud oodatagi. Sain veel viimased lisatasud kätte ja

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :) 
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o