Otse põhisisu juurde

Jälle supp!!!

 Sain ma porina osaliseks, kui nädala jooksul juba teist korda suppi tegin. "See on ju vesi. See ei täida kõhtu," poriseb üks meeterkahekskakendviis pikk teismeline. "Supp on soodne ja tervislik toit." "Tee parem makarone: Need on ka odavad." Mina: " No me ei saa ju iga päev ainult makaronidest toituda." Hetk hiljem saabus kööki järgmine toriseja, kes korrutas venna lauset: "Jälle supp!" Avas külmkapi ukse: "Kas sa täna poodi ei lähegi? Siin ei ole ju midagi. Sul on vist rahad täitsa otsas." 🙀No ei ole otsas, aga see ei tähenda, et külmkapp peab alati ääreni täis olema. Pealegi oli seal veel juustu ja viilutatud sinki. Piim oli tõesti täitsa otsas, kuid see pole ju hädavajalik ja selleta on võimalik üks ööpäev kenasti üle elada. 

Sellised arutelud siis minu "säästunädalal". Jäin kenasti eelarvesse ja sai taas tõestatud tõsiasi, et vähemalt meie toidueelarves on alati ruumi, et seda madalamale tuua. See on paratamatult rida, millega annab päris palju mängida. Seekord sain seda vabalt teha kapis olevate toiduainete arvelt, kuid kui sügavkülm jälle liiga tühjaks läheb, siis muidugi on keerulisem sel viisil säästa. 

Taas sai tõestust ka see, et väga oluline on kogu nädala toitude läbi mõtlemine ja menüü koostamine. Nii ostsin poest vaid vajalikke toiduaineid ning ei kulutanud raha muule pudile mõttega, et ehk saab sellest midagi teha. Seega oleks mõistlik samal viisil jätkata ning taas nädalamenüü paika panna. 

Eelarvesse jäämisel tuli ette ka väike väljakutse. Nimelt saime kolmapäeval ühe kutse laupäevasele üritusele, millele pidi ise ka veidi suupisteid lauale panemiseks kaasa võtma. Õnneks oli mul külmikus paar pakki võid ning tegin muffineid. Osadele panin sisse sügavkülmast mustikaid ning teisele osale lisasin riivitud porgandit ja kaneeli. 😋 Külaskäik ise läks üle ootuste hästi ja meie sõpruskond laienes taas mõne toreda inimese võrra. 

Nüüd on minu puhkus lõppemas ja vaikselt peab hakkama end kooli- ning töölainele sättima. Suvi on ju iseenesest olnud hüper-super tore ja ilus. Kooliks on meil vaja muretseda üks suurem posu kaustikuid ning mõned pastakad. Koolikoti ostsin juba Sportsdirectist 23 euro eest ära. Riided ja jalanõud tahavad ka jälle üle vaatamist. Kui midagi vajab täiendamist, siis on mul 100 eurot selleks tarbeks kõrvale pandud.


Juba veidi puhanum

Elli


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kaoses ei ole korda

Tere taas! Sain ühe kirja, kus üks blogi jälgija andis teada, et ei jõua minu tegemistel instagrammis silma peal hoida ja sooviks väga teada, kuidas mul läheb ning et võiksin ikkagi ka blogisse endast mõnikord veidigi teada anda. Mõistan, et tõesti ei peakski keegi 24/7 kellegi elu jälgides internetis istuma. Seega teen siis siia ka üle pika aja ühe väikese kokkuvõtte.  Tillu kohvikus Olen ikka veel töötu ja see on minu vaba valik. Käisin sügisel alustava ettevõtja koolitusel ning tundsin, et väsisin pikkadest koolituspäevadest ikka veel liiga kiiresti ära.  Seetõttu sain aru, et vajan veel veidi aega, et taastuda. Saan mõned kuud töötuhüvitist ning seega ei ole mul rahaliselt vaja väga palju sellele mõelda, kuidas me igakuiselt hakkama saame.  Ma ju ei tea, kas või millal mu elus enne pensionit veel nii vaba perioodi enam tuleb. Seega püüangi sellest nüüd siis viimast võtta. Kui hüvitis läbi saab, siis saan vajadusel sügiseni veel vabalt kodune olla.  Peamiselt tegelen hetkel siis kod
Tere! Mina olen Elli. Olen neljakümnendates kahe toreda teismeeas kuti ema ja ühe toreda mehe naine. Meie peres on ka kaks vahvat neljajalgset, kes vajavad süüa ja suurel hulgal tähelepanu. Ma elan Lõuna-Eestis ühes väikeses külakeses. Oma maja saime alles mõned aastad tagasi. Meie elu sõltub täielikult isiklikust transpordist, seetõttu on meie peres kaks autot (vanuses 10+ aastat). Nüüd siis põhilise juurde. Olen jälginud huviga facebookis Kogumispäeviku tegemisi ja mul on tunne, et mul on väga palju õppida, et saada rahatargaks. Minu lapsepõlves oli raha alati vähe. Enne palgapäeva oli vanematel rahad tihtipeale täiesti otsas. Pidime mõned aastad üle elama aja, kui üks vanematest oli töötu. Sõime siis põhiliselt kartulit, piima ja muna, mis tulid sel ajal oma põllult-laudast. Uusi asju osteti harva, riided tulid enamasti taaskasutusest või tuttavatelt. Mul on tunne, et minu sees on uskumused, et raha ongi alati vähe või puudu. Vaatamata nendele uskumustele, mis lapseeast kaasa o

PAUS või siiski selle peatüki lõpp

Tunnen, et olen selle loo alguse Ellist nii kaugele liikunud, et see poleks nagu enam minu lugu. Seepärast ei leia ka enam piisavalt motivatsiooni, et siia midagi kirjutada.  Minu elus on hetkel lehe keeramise hetk ning sooviksin alustada uut peatükki võimalikult puhtalt lehelt. Loomulikult liiguvad sellesse kaasa eelmistest peatükkides õpitud tarkused, kuid see on ikkagi täiesti uus ja juba hoopis teine lugu.  Kui sattusid siia, sest soovid teada, kust või kuidas ühte rahatarkuse teekonda alustada, siis palun liigu selle blogi algusesse ning loe läbi 2019a postitused. Loodetavasti saad sealt indu, et ka ise väikeste sammudega alustada.  Kui soovid aga minu praegustest tegemistest veidi rohkem teada saada, siis oled oodatud jälgima mind instagrammi: elli_the_saver kontole. Rahatargemat teekonda soovides Elli Teel järgmise käänakuni :)