Elli kogub rahatarkust

Küll on naljakas olla järsku siin teisel pool. Kus arvatakse, et sa oled pigem "rikas" ja liigselt (mõttetult) kulutaja. Te ei kujuta ette, kui suurt head meelt see mulle teeb. See on nii teistmoodi tunne. Jutt on siis Kogumispäeviku lõpupeo teemast. Ilmselt ongi paljudel õigus, et olen selle sündmuse liiga oluliseks mõelnud, kuid ma olen selleks pingutanud ja ma võin seda endale lubada.  Minu põhikooli lõpupidu oli selline, kus kandsin tädilt laenatud pluusi ja seeliku õmbles naabritädi. Midagi erilist ma sellest ei mäleta. Me läksime vist kohe sõpradega edasi ja jätsin paar sugulast koju ema seltsi. Gümnaasiumi lõpus ostsime turult vist kõige odavama kleidi, mis seal üldse oli. See vist oli hooajaväline, sest see oli mingist paksemast materjalist ja pikkade varrukatega ja väga ebamugav suviseks kandmiseks. Soengu ja meigi tegi üks tuttav ja no sry - ei meeldinud need paksult juukselakki täis hiigellokid mulle, kuid pidin leppima, sest mis sa ikka virised, kui sul pole raha...

 ...ikka ja jälle libiseme aegajalt sellesse võrku, et hakkame end teistega võrdlema. MÕTTETU! Elu oleks igav, kui oleksime kõik ühesugused, teeksime kõike täpselt samamoodi, omaksime samasuguseid kodusid/riideid/autosid. Erinevused rikastavad. Mul on hea meel omada väga erinevaid sõpru ja häid tuttavaid - maa- ja linnainimesed, praktilise töö tegijaid ja teadlasi/õpetajaid, vaesemaid ja rikkamaid...ja ma ei saa öelda, et keegi neist oleks kuidagi halvem või parem, nad on kõik huvitavad isiksused. Näiteks üksikema, kes pigem läheb lapsega kontserdile, kui täiendab lapse riidevaru, sest vanad tunduvad juba luitunud. Imetlen, millised väärtused annab see ema oma lapsele. Kõike ei saa ja ei tohigi mõõta rahas.  Loomulikult on mõne inimesega end kergem samastada ning mõne puhul tekib tunne, et tema väärtused ei ühti absoluutselt minu omadega ja see ongi normaalne. Kindlasti ei samastu ma inimestega, kes arvavad, et neil on õigus teiste inimeste eludesse sekkuda või neid hävitada....

Jälgin siis juba teist kuud oma väljaminekuid äpi abil ja see on hetkel veel minu jaoks üks parajalt suur segadus. Mul on kogu aeg kuskil mingi raha üle ja ülevaade kategooriate kaupa on läinud kuidagi veidi lappama. Kui varem sain ma iga kuu iga kategooria puhul eraldi otsustada, mida ma selle kuu lõpus üle jäänud rahaga nüüd siis edasi teen, kas panen mõnda säästu või jätan järgmise kuu eelarvesse, siis nüüd, kui mul seda enam reaalse rahana ei ole ning kõik on ühes potis, on sellist otsustamist millegipärast keerulisem teha. Pean lihtsalt veidi selle koha läbi mõtlema ja endale sobiva süsteemi leiutama.  Aegajalt on mul ka hirm, et äkki olen unustanud mõne väljamineku ikkagi kirja panemata. Ümbrikutega on ju see lugu, et sa lihtsalt ei saa kulutada üle, st seal on ju summa ees ning näed reaalselt, kui see on otsa saanud. Seepärast häirib mind väga mõtteviis, et igakuiselt pole oluline, kui palju sul mingis kategoorias üle läheb. Eelarve ei saa ju olla miinuses. Eriti oluline on ...

 Sellel pealkirjal on nüüd mitu tähendust. Peame täna, rohkem kui kunagi varem, hoidma omavahel kokku. Olema üksteisele toeks, kuid kuidas, kui hing on haige ja igasugu muremõtted varjutavad selle tõe, et siin ja praegu on rahuaeg.  Teiseks siis see, et peame tulevikule mõeldes hakkama kokkuhoidlikumalt elama hakkama. Ma nagu alles sain veidi vabamalt oma finantse planeerima hakata ja kõik liikus tasapisi ülesmäge, kuid nüüd on taas tekkinud nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Kahjuks olen ma ka selline tundlikum natuur, kes võib kergemini paanikasse minna. Tahaks kuidagi arukalt tegutseda, kuid mis on praegu õige.  Mis saab minu pensionisammastest? Mis saab minu kodulaenust? Äkki mu emal oli siiski õigus ja me võimegi oma kodust ilma jääda? Kas praegu on mõistlik osta autot või sõita edasi selle vanaga, sest tema puudustega olen paremini kursis? Kui suur rahapuhver peaks praegu igal perel olemas olema? Kas hoida raha või osta selle eest asju, sest kohe kohe on tule...

 Nagu arvata võite, siis ei piirdunud meie pere ühe positiivsega. Nüüd olen siis ka mina selle kurikuulsa viirusega nakatunud. Esimesed päevad oli olemine ikka päris kehvake.  Külmkapp hakkab tühjaks saama. Võtsin seekord vastu otsuse, et proovin siis ka selle paljukiidetud e-poe teenuse ära. Maal on selleks ainuke võimalus Selver, mis tundub mulle pigem kallima poena ja lisaks pean ju arvestama kulleritasuga.  Tegin sellest "otsereportaaži": Avan lehe ja leian kohe pildikese, kus kirjas, et siit saab teada, kuidas e-poes osta. Hakkan siis neid samme läbi lugema. Hea uudis on see, mul on partnerkaart. Registreerin selle ära ja asun siis uurima.  Teine samm - broneeri kauba kättesaamise aeg. Ma ei leia, kust või kuidas ma seda teha saaksin. Jätan selle otsimise sinnapaika ning lähen poodi kaupa valima.  Esimene e-poe eripära ja minu jaoks ebameeldiv avastus, et avokaadot ei saagi ühekaupa osta. Ega mul polegi nii väga avokaadoisu. Kannatan need paar päeva ära või...

Toit on ju päris suur osa meie enamuse eelarvest. Mina siis otsustasin toidukuul taas oma toidukulusid enam kontrolli alla saada, sest mulle tundus, et oleme veidi liigselt laristama hakanud. Tegelikult on ju ajuvaba pool oma palgast lihtsalt nahka pista. Tervislikum tuleb vähem ja normaalsemaid asju süüa.  Seega oleme taas liitunud kavaga, millest tervislikumaid toite valida ning ma alustasin sel kuul järjepidevamalt nädalamenüüde koostamist. Läheb siis teine nädal ja tundub, et päris edukalt. Kui eelmisel nädalal kahte väljas söömist (kogukulu 12€) mitte arvestada, siis kulutasin nädalaga toidule 95 eurot. Eesmärk on jääda 100 euro piiridesse.  Selleks nädalaks valmistusin kohe eriti põhjalikult ette. Tõstsin laupäeval oma kapid tühjaks ja panin kirja kõik nendes hetkel olevad toiduvarud. Nii leidsin ma kaks poolikut poolekilost hernepakki, mitu makaroni pera, mõned ajaületanud jahud ja pudruhelbed, mille plaanin sellel nädalal ära tarbida.  Segadus minu kappides Invent...

Kas rahast peaks rääkima? Kui palju peaks rahast rääkima? Kellega võiks rahast rääkida ning kellega mitte? Kui isiklik asi on ikkagi rahateema? Mina olen siin püüdnud ikka mõned numbrid ka letti lüüa, et oleks mingigi aimdus, milliste summadega me igakuiselt hakkama peame saama, et oleks võimalik veidigi võrrelda, et kus mu lugejad võrreldes meie perega siis asuvad.  Rahatarkust ei ole mitte kunagi liiga palju :)  Kogumispäeviku aastal oli mul mõnikord hea meelgi, et paljud pered ei suuda end meie teemadega samastada, sest tundus, et neil on kõik palju paremini. Samad tunded ja mõtted ka minu blogi jälgijate osas. Näen ju statistikast, et mõni sipsab korraks mõnele jutule ning ilmselt tunneb, et see pole tema jaoks, kuid aegajalt võtab keegi kogu blogi lugemise ette ning loodan, et ta lahkub siit mingi mõttega....kas siis sellega, et "huuuhhhh!!!, meil on ikka palju parem" või "ohh, mis tal viga rääkida!" võibolla aga hoopis väikese tõukega, et "kui nemad said ...