Elli kogub rahatarkust

 ....kui keegi veel ütleb, et oma aias saaduste kasvatamine on odav ja säästlik, siis ma tahaks teda hammustada.  Ma olen nüüd kolmandat aastat tegelenud oma aiamaaga ja veidi siis rajanud ka iluaeda ning kevadel said ostetud mõned viljapuuistikud. Tegelikult on mul mingi aiamaa olnud alati ja seega ei pea ma ennast päris algajaks, kuid tunne on küll vahel selline, nagu teeks seda kõike alles esimest korda.  Remondi kõrvalt oli aiapidamine teisejärguline teema. Panime üks kevad kasvuhoone üles ning lasime jupi maad ära harida (kündmise kulu 30 eurot). Kuna raha läks kõik ehituse peale, siis arvasin, et söödis maad kannavad ju niigi ning väga oma pead sellega ei vaevanud. Viskasin seemned kevadel maha ja esimesel sügisel oli isegi midagi üles võtta. Kasvuhoonesse sai veetud tiigi äärest mingi suvaline tumedam muld, lootuses, et ehk see on piisavalt huumuserikas. Kuid see muutus kuivades tuhkjaks liivalaadseks moodustiseks, mis ei tahtnud vettki sisse imada. Järgmisel aasta...

Taas avastasin end mingil hetkel pidevast kiirustamise rattast. Õhtul põhimõtteliselt kukkusin voodisse ja päris ausalt ei tahtnud mõeldagi sellele, et hommikul on jälle 5.30 äratus.  No see mure sai nüüd lahenduse. Selle nädala algusest on jälle võõrtööjõud ju Eestisse lubatud ja praktiliselt päevapealt täitus põld ukrainlastega. Nad vist ootasid juba piiri peal, sest see toimus tõesti väga kiiresti. Meid otseselt ära ei aetud, kuid esiteks pabistan ma veidi sellepärast, et kuskil karantiinis pole nad ju eraldi pidanud olema. Arvatavasti ongi kohapealne kämpingutes ja põldudel viibimine nende karantiin. Teiseks ei ole meeldiv olla teistele järelkorjaja. Nuputada hommikul, kas eilsest jäi veel mulle ka midagi või mitte. See siis väikene vinguminut. Tegelikult on ju reaalsus see, et eestlastest usinaid on ikka põldudel vähe ja saan aru, et tootjale on saabunud abi väga teretulnud.  Meie talvevarud said korjatud ühelt kohalikult põllult.  Ma siis mõtlesin hetke...kui olin ö...

Suvi on täies hoos ja kulutused on veidi teistlaadi, kui talvisel ajal. Kevad ja suve algus on meil alati väga üritusterohked. Nii jääb viimase pooleteise kuu sisse kuus suuremat sünnipäeva tähistamist, ühed katsikud, üks lõpupidu, jaanipidu ja juba ka üks väljasõit.  Me alati mõtleme, et ei hakka mingit suurt pidu pidama, kuid kui juba paar inimest annab märku, et nad niikuinii plaanivad läbi astuda, siis on ju mõistlikum kõigile, kes niikuinii tulemas on, varakult teada anda, mis päeval on kõige sobilikum. Seega kujunes meil taas selline "veidi peame" sünnipäev ligi 20 inimesega korralikuks olenguks. Peale koronaaja pikka isolatsiooni oli muidugi väga tore taas vanade sõprade ja tuttavatega koos istuda.  Selleks, et kõikide kulutustega ikka välja tulla sain juuni lõpus juba mõned päevad hooajatööl käia. Näiteks 24.06 hommikul ärkasime juba kell 5, et kella kuueks põllule jõuda. Teenisin kahe päevaga 75 eurot ja sellest rahast osa läks siis nädalavahetuse väljasõidule.  ...

Kumb on tähtsam? Sellele küsimusele ei saagi nii vastata. Mõlemad on olulised ja kummalgi on oma roll täita. Leiad õnne? Kuid kumma kogumisest tuleks alustada? See küsimus tekkis mul üht vebinari kuulates ja mul on sellele küsimusele oma vastuseversioon olemas. Jutt on hetkel tavalisest Eesti perest, kelle sissetulekud jäävad alla riigi keskmise sissetuleku ning valdavalt kulgeb elu palgapäevast palgapäevani. Enamasti siis kerge ärevus sees, et ehk see kuu ei juhtu midagi, sest asjad ju ikka kuluvad ja lähevad katki ning ideaalis peaksime olema oma eelarves kõige sellega arvestanud, kuid reaalses elus on nii, et pidevalt juhtub midagi ning kogu aeg on tunne, et raha on vähe ja puudu ning mingit puhvrit ei saa tekkidagi enne, kui kõik jälle nulli kulub. Seega, mina arvan, et kõige esmane on alustada hädaabi puhvri loomisest, sest see aitab katta meil igapäevaseid äkilisi väljaminekuid ning vältida ehk mõnda kiirelt võetud järelmaksu või krediitkaardivõla suurendamist. Sellest n...

Tegelikult võiks selle loo pealkiri olla Tavaline elu Eesti moodi või vähemalt teise Eesti moodi, sest minu tutvusringkonnas on palju sarnases olukorras perekondi. Mul tekkis idee panna kirja mõned kulutused, mille arvelt olen nö koonerdanud ja püüdnud kokku hoida.  Kui aus olla, siis mul polegi alati selle kõige jaoks raha jagunud ning siis sa lihtsalt eladki ilma nende teenusteta või asjadeta. Vanad toolid ootavad uuenduskuuri Väike nimekiri siis sellest, mille arvelt ma "koonerdan": - juuksur - paar korda aastas (25 eurot). Kui rahadega väga kitsas, siis veelgi harvem. Ostan ise värvi ja keeran selle pähe ja saan jälle hakkama. Seetõttu hoian alati soengu pigem lihtsana, et kui peangi jälle välja kasvatama, siis ei näeks see liiga kummaline välja.  Värvima pean vähemalt iga paari kuu tagant, sest mu loomulik juuksevärv on juba väga hallisegune. - kosmeetikatarbed. Aastas kulub vist maksimaalselt paarkümmend eurot, mõni aasta vist mitte nii paljutki. Kätekreeme ja...

Appi! Mind tabas nädalavahetusel mingi kummaline ostupaanika. Nimelt sai tegelikult juba neljapäeval suuremad ostud ära tehtud, kuid kuna mul oli laupäeval vaja ekstra linna minna, et koertele konserve, puugitilku ja ussirohtu osta, siis käisin ka turul ja toidupoes, kuigi mu külmkapp ei olnud veel sugugi tühi. ....ja siis see juhtuski. Ma muudkui ostsin igasugu toiduaineid kokku (räime, sinki, peekonit, hakkliha, krabipulki, röstsaia jne). Külmkapp sai ikka triiki täis. Öösel ärkasin üles mingi kummalise ägina ja undamise peale. See polnud nüüd ohtlikult vali, kuid siiski piisavalt kõva, et mind üles ajada. Meie 18a vana külmkapp ägises sellest söögilaadungi külmutamisest. Kuulatasin tükk aega hirmuga, et ega ta nüüd kavatse otsi andma hakata, kuid mingil hetkel ta siiski vaikis ja uinusin. Hommik kodukontoris  Kuid selle ostuhullusega tõusis minu sellel kuul söögile kulunud summa juba üle 300 euro. Kui soovin eelarvesse ehk 400 euro piiridesse jääda, siis peaksin põhimõtt...

Ma ju tean, et liigne kiitmine ei tee kunagi head, kuid tahtsin eelmise postitusega lihtsalt oma positiivsust näidata, aga nüüd on siis jälle ninanips selle eest käes. Nimelt jäin sel kuul ilma oma igakuisest toetusest (seoses veebruari lõpurahadega) ning lisatööde lepingutega on ka jälle mingid probleemid. Seega pean arvestama mitmesaja euro võrra väiksema sissetulekuga ehk siis minu panus pere eelarvesse on see kuu veidi üle kuuesaja euro. Kuna ma ei soovi oma hädaabi- ega meelerahu fondi õhendama hakata, siis tuleb sel kuul lihtsalt planeerida taas eriti säästlik eelarve. Näsiniin ühelt jalutuskäigult Õnneks aitab sellele kaasa vähene poes käimine. Millest võikski taas ühe veidi pikema kokkuvõtte teha. Vestlesin facebooki vahendusel paari väga laheda sõbrannaga ning tuli välja, et enamus peresid pigem säästab praegusel ajal toidu arvelt, sest väljas söömised ja valmis toidu ostmised on vähenenud. Meie pere aga teatavasti sööb niigi enamasti kodus ja kodust toitu ning eelarve ...